Hokett

Hokett (ladina keeles hoquetus, prantsuse keeles hoquet) on muusika kompositsioonitehnika, faktuuritüüp ja hiljem ka muusikažanr, mille puhul teose vähemalt kaks kiireid liikumisi sisaldavat häält viiakse läbi põhimõttel "kui ühes hääles on paus, siis teises hääles on noot". Hoketi kasutamise eesmärgiks on luua mulje virtuoossusest ja rõhutada muusika rütmilist aspekti.

Termini 'hoquetus' päritolu ei ole üheselt teada. Vana-prantsuse keeles tähendab hoquet lööki, nuuksatust, luksumist ning ladinakeelne sõna (h)occ(it)are tähendab ristumist või äestamist.

Hoketti hakati kasutama 1200ndatel Notre-Dame'i koolkonna heliloojate muusikas. Sajandi jooksul arenes sellest välja eraldi žanr ning hoketi kõrgajaks kujunes 14. sajand. Alates 15. sajandist kaotas hokett oma tähtsuse ja hakkas taas esinema alles 20. sajandi muusikas.

Motetis kasutati hoketti tavaliselt ülemistes hääles. Virtuoossed ja väljendusrikkad hoketilõigud rõhutavad motetis teksti või vormi seisukohalt olulisemaid kohti. Näiteks Bambergi koodeksis on seitse ilma tekstita hoketti, mis põhinevad tenoris läbi viidud meloodiale "In seculum". Hoketitehnika üheks kuulsamaks näiteks on ars nova ajastu helilooja Guillaume de Machaut (1300/1305-1377) kolmehäälne instrumentaalteos "Hoquetus David".

20. sajandi muusikas on hoketti kasutanud

Bohuslav Martinů teose "Gilgameši eepos" (1954/55, esiettekanne 1958) esimeses osas Gilgameši ja Enkidu kahevõitluse stseenis
Louis Andriessen teoses "Hoketus" (1975) kahele viieliikmelisele mängijate rühmale (paaniflööt, tenorsaksofon ad libitum, basskitarr, klaver, elektriklaver ja konga)
Sofia Gubaidulina teoses "Quasi Hoquetus" (1984–85) vioolale, fagotile (või tšellole) ja klaverile
György Ligeti oma viiulikontserdi ("Konzert für Violine und Orchester", 1990–1992) teises osas "Aria, Hoquetus, Choral"
Harrison Birtwistle teoses "Hoquetus Petrus (1995) kahele flöödile ja pikolotrompetile ning orkestriteoses "Les Hoquets du Gardien de la Lune (1987)
György Kurtag kahe klaveri teose "Hoquetus" esimeses osas